„Kuidas elu, nenda surm“
– Eesti vanasõna
Eestlased ei ole ajalooliselt alati surmaga tegelemise eest peitu pugenud. Vastupidi. Vanemas talukultuuris oli surm osa elust. Kui inimene suri, siis ta suri sageli kodus. Kokku tulid naabrid. Peeti surnuvalvet. Lapsed nägid toimuvat pealt – nad ei olnud sellest maailmast eraldatud. Surnut pesti, riietati ja saadeti viimsele teele kogukonna keskel. Surnut ei antud ära võõrastele professionaalidele tegeleda.
Terves maailmas hakkasid 20. sajandil inimesed surema rohkem haiglates ja hooldekodudes. Matusekorraldus muutus teenusepakkujate pärusmaaks. Lähikondlaste isiklik kokkupuude surnuga ja surmaga vähenes.
Lisaks sai meie kandis oluliseks teguriks nõukogude aja mõju. Religioon keelati. Rahvuslikest traditsioonidest sai tabu. Eksistentsiaalsed arutelud jäid tahaplaanile. Tööstuslik materialism tahtis inimesest vormida pragmaatilist ühiskondlikku tööriista. Matusekõned lakkasid puudutamast olemise eksistentsiaalseid külgi ning tegelesid pigem inimeste tööalaste saavutuste täheldamisega.
Nii oleme tänapäevaks jõudnud olukorda, kuis paljud inimesed ei tunneta enam surma. Ja see on ühtlasi toonud kaasa selle, et surma lähedal ei osata käituda. Ei teata, mida on paslik rääkida. Mil viisil leinajaid toetada. Kuidas matustel istuda-astuda.
Meie üldine surmakultuur on nõrkadel jalgadel mitte inimeste külmusest, vaid teadmatusest ning oskamatusest. Säärast olukorda võib pidada lihtsalt surma teemadel suhtlemise väheseks harjutamiseks.
Paradoksaalselt on selle kõrval Eestis tugev surnuaedade kultuur. Surnuaedasid austatakse ja surnuid mäletatakse. Esivanemate haudasid hooldatakse. Mälestust hoitakse. Kõneleb ju „Sipelga kalmistu loo“ raamatki just seda keelt. Paistab, et oskame surnuid mäletada paremini kui ise surmale otsa vaadata või sel teemal rääkida.
Töö surmalähedaste kogemustega on mind õpetanud elatavat aega südamest austama. Õnneks näitab kogemus, et oleme nüüd – 21. sajandi kolmanda kümnendi Eestis – tasapisi hakanud üha julgemini surma teemal rääkima. Täna saan siiralt öelda, et suhtun lootusrikkalt suremisega seonduva kombe- ja käitumiskultuuri arengusse. Oleks äraütlemata kasulik, kui me suudaksime surma taas inimlikult oma elukorraldusse kaasata. Maise elu lõppemine on võimas kokkupuutepunkt kogu olemasolemist puudutava müstikaga. Tegemist on ühe vägevaima allikaga, millest peegeldub vihjeid kogu elamise tähendusele.
Inimeksistents on erakordne ime. Meil on ajutine aeg elamiseks ja siis me sureme. On küll tore, kui me oskame austada neid, kes kunagi elasid, aga oleks veelgi toredam, kui me oskaksime austada elu juba elades.
Ja kui me soovime elu tõeliselt hinnata, sellisena nagu ta tegelikkuses on, siis on möödapääsmatu kogu oma täiega arvesse võtta ka surm.
„Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!“
– Psalm 90:12
Nõndanimetatud surivoodiintervjuudes on elu lõpufaasis inimestelt küsitud, mida nad oleksid teistmoodi teinud ja millega nad rahul olid. Sageli leitakse alles siis, et „oleks võinud lubada endal õnnelik olla“ ja „oleks pidanud ennast rohkem armastama“. Tavaliselt ei peeta surma suus oluliseks, kui palju raha või aumärke suudeti teenida. Pigem nenditakse kaalu omavaks julgust käia teed, mis iseenda jaoks tõeliselt meeldiv tundub, mitte ettevaatlikult elu lõpuni vaid „äraolemist“. Oluliseks peetakse sisetunde järgimist, kallite inimestega veedetud aega või mis iganes viisil maailma ilusamaks voolimisse rakendatud jõudu.
Matus on märgiline sündmus, mis võimaldab meil üksteisele meelde tuletada elu erakordsust.
Hea matus seisneb tasakaalus. Selles leidub nii tugi elule ja elavatele kui ka austus surmale ja surnutele. Inimelu kohalt on tegemist millegi tõeliselt olulisega. See on kokkupuutepunkt, kus ilmub nähtavale olemasolu puudutav tähendusväli. Seepärast on mõistlik sellest mitte häbelikult mööda vaadata. Püüdes matuseid vältida või aralt ja noruspäi need kuidagiviisi „ära kannatada“, laseme raisku suure eksistentsiaalse inspiratsiooni võimaluse.
Elus on nii, et igaüks saab enda poolt midagi anda. Alustada võib kasvõi sellestki, et matusele minnes me ei mõtle mitte sinna kurbuse ja viletsuse kogema minemisest, vaid enda poolt soojuse ja toetavate mõtete viimisest.
Matuseid ei ole vaja karta. Tegelikult võib matustel vabalt käituda. Lugupidavalt, aga vabalt. Siin leiab aset olemasolu puudutus. Las lapsed osalevad. Las nad vahel jooksevad ringi. See on hea võimalus õppida rahu tegema olemise ajutise loomusega. Samuti on see hea võimalus õpetada lugupidamist millegi suurema vastu. Elu ja surma kohtumisel kerkib esile miski suurus, mis on tõeliselt suur.
Surmalähedased kogemused on minu jaoks avanud veel ühe tõiga: meie tegudel ja mõtetel on mõju. Keha hävib, teod jäävad. Üksikolend lahkub, elu läheb edasi. Eelolevad teod on loonud praeguse ja käesolevad teod kujundavad tuleva. Igapäevases elusaginas ei pruugi me alati suuremat skaalat hoomata. Seepärast on inimese sünd ja surm head meeldetuletajad. Neid ei tasu niisama lihtsalt tähele panemata jätta. Tegemist on ühe suurima võimalusega hoomata väärtust, mis tuleneb elu ajutisusest.
Muidu jõuame elu tõelise väärtustamiseni alles siis, kui lõpp on lähedal. On paljut, mida julgetakse öelda, kui enam pole vaja olla ettevaatlik. Kui surm on lähedal, siis enam tühja juttu ei puhuta. See on märkimisväärne jõud. Ausus, mis kerkib esile kohtumisel kõiksusega. Lasta see jõud juba varasema elu jooksul endast mööda tähendab leppimist hädisema äraolemisega. Kas pole see mitte raiskamine?
Ma arvan, kellelegi pole päris võõras mõttekäik, et kunagi, kui kätte jõuab nõndanimetatud „õige aeg“, siis alles hakkan tegema seda, mida kogu elu tahtnud olen. See „õige aeg“ võib väljenduda üsna erinevates vormides. Näiteks: „kui saan rikkaks, siis hakkan tegema, mis mulle meeldib“ või „kui leian rahu, siis hakkan enda heaolule mõtlema“. Olla ootel, nagu kunagi hiljem tuleks see õige hetk, võib lõppeda üllatava arusaamaga, et hetkede kuhi polegi lõpmatu. Mitte kunagi ei saa tulla tõelisemat aega kui see praegune, mis käes on. Muud meil ei ole. Ainult praegu saame elada selliselt, mis meile tõeliselt oluline on. Hetkes elamise harjutamine ei ole midagi, mis vaid erilistele vaimsetele müstikutele mõeldud. See on igaühe võimalus tõelise elu maitset tunda ning elamise rõõmu kogeda. Ja ehk on just see mõistmine üks olulistest väärtustest, mis viimaste põlvkondade jooksul, koos suremise ja surma telgitagustesse peitmisega, kaduma hakkas?
Seepärast ma leian, et ei tasu surma teemat ühiskonnas peita kuhugi kulisside taha pimedusse, nagu seda poleks olemas. Sel viisil me vaid eirame tõeliseid olemasolu omadusi. Ning kui peamised asjade olemuse alustalad põhinevad valedel jalgadel, siis kuidas me saaksimegi hea ja väärt elu elamise poole areneda? Surm võiks uuesti saada tähelepandavamaks ning austatud osaks elust. Minu arvates oleks sellest abi inimestel oma tähenduse leidmisel kui ka seeläbi parema vaimse tervise saavutamisel.
Tekst on kirjutatud Karl Käsnapuu kaastööna Argo kirjastuses 2027. aastal ilmuvasse raamatusse „Sipelga kalmistu lugu“.

