Palju aastaid hiljem, elu ettearvamatute keerdkäikude järel, leidsin end uurimas teadusartiklit, mis selgitas, kuidas inimesi pani nende enese surelikkuse meelde tuletamine elu kõrgemalt hindama. Surmast mõtlemine andis elule ilusama tooni. Seda uuringut lugedes tekkis ahvatlus pausi pidada ja tunnetada, kas oma surmale mõtlemine tõesti midagi muudab. Ei teadnudki kohe, mida täpsemalt võiks mõelda. Valisin samast artiklist välja küsimuse: „Mis te arvate, mis teist saab, kui te surete?“ Edasi viis üks mõte teiseni, perspektiiv muutus mitu korda, kuni mõne aja pärast tõdesin, et esile oligi kerkinud teistsugune meeleseisund.

Lahtus sel perioodil palju meelehärmi tekitanud stress, mis sündis pidevast ajapuudusest – laiem pilk olemasolule päästis väikeste asjade ületähtsustamisest. Siis meenuski mulle noorena loetud tarkusetera. Tundus, et midagi ses surmaga sõbraks saamises peab olema, kui selle kasulikkusest räägivad nii uued kui ka vanad tarkused.

Edaspidi hakkasin üha rohkem hoomama eri aegadest ja kohtadest pärit teadmisi, mis viisil või teisel tõdesid, kuis soovides elada paremat, õnnelikumat, vabamat või isegi tervemat elu, tasuks vahel surmast mõtelda. „On ainult üks vabadus – leppida surmaga. Pärast seda on kõik võimalik,“ kuulutas prantsuse kirjanik ja filosoof, Nobeli preemia laureaat Albert Camus. Paljud suured inimesed on mõistnud, et vähemalt millalgi elus tasub see teema läbi tunnetada.

Tuntud surmauuringute pioneeri Elisabeth Kübler-Rossi mudel, mida tänapäeval enamasti leinaprotsessi mudelina tuntakse, oli algupäraselt loodud just surmaga kohanemiseks. Selle järgi võib lõpuga leppimiseni jõuda alles pärast mitme emotsionaalse seisundi läbimist: eitamine, viha, tingimine ja depressioon. Kindlasti keeruline teekond. Ent kui surmateema on varasema elu jooksul enese jaoks avatud, ei pruugi kriisiolukorda sattudagi. Näiteks inimesed, kel on olnud surmalähedane kogemus, on tinglikult öeldes astunud dialoogi omaenese surmaga. Sageli saavutatakse seepeale ka hingerahu. On leitud, et surmalähedased kogemused mõjuvad hinge rahustavalt ka teistele, nende lugudega kõrvalt kokku puutuvatele inimestele.

Uskumatult paljud uuringud näitavad, et iseenda surmale otsa vaatamine mõjub enesehinnangule positiivselt, leevendab stressi, teeb naljalembesemaks ja võib isegi kahandada vajadust valuvaigistite järele.

Elu ajutisusega arvestamine annab elule hea maitse.

„Kui täna on mu viimane päev, kas ma tahaksin teha seda, mida ma täna teen?“ küsis infotehnoloogia ettevõtja Steve Jobs. Arenenud maailmas on viimasel ajal hakatud inimese elu lõppemisele otsa vaatama üha avatuma pilguga. Surmateema ei ole enam nii suur tabu nagu varem. Hoogsalt levib surmakohviku (Death Cafe) formaat, mida kannustavaks jõuks on miljonite inimeste soov surmast vabalt rääkida. Tehakse ka laagreid, retriite, meditatsioone, kirikuõpetajad kirjutavad surmast raamatuid. Ning morbiidne toon on asendunud helgega – inimkond on justkui pääsenud selle paisu tagant, kus surm oli tabu.

COVIDi ajal on saanud tuule tiibadesse ka surmaga tegelev tehnoloogiasektor. Elu lõpu lahendusi pakkuvaid idufirmasid on tekkinud nagu seeni pärast vihma, ja neist paljude asutajateks on just naised. Oluline on empaatiline võimekus, sest püütakse pakkuda lahendusi inimeste sügavamatele vajadustele. Näib, et inimkond on jõudnud veendumusele surmaga arvestamise arukuses, sest on ju tegemist millegagi, mis meile kindlalt teada on.

Ilmunud ajakirjas Eesti Naine.

Read more at Karl Käsnapuu